Minu esimene päikesevarjutus – kas sina nägid ka?

Alustan päris algusest, kuidas ma üldse kolmapäeva õhtuse päikesevarjutuseni jõudsin. Oma töökarjääri alustasin Viljandi linnas, ühes hotellis – olin vastuvõtu administraator. Töötasin seal päris mitu aastat, enne kui tekkisid müüd huvid ja ambitsioonid. Nüüd, pärast 10-aastast eemalolekut olen siin tagasi – puhkuseasendajana. Mulle meeldib – mõnus vaheldus.

Jõuan nüüd aga loo loindini. Olin teisipäeval öösel hotellis tööl ning lõpetasin kolmapäeva, 12.08. Uus vahetus rääkis, et täna õhtul on päikesevarjutus – no muidugi ei teadnud ma sellest ei ööd ega mütsi.

Googeldasin ja näe imet, ongi. Lisan siia artikli, kust lugesin päikesevarjutuse ja selle vaatlemise kohta: https://novaator.err.ee/112-augustil-naeb-eestis-paikesevarjutust

Pean tunnistama, et ega tegelikult plaanis dvadelda ei olnud. Teadsin, et päev tuleb tegus ning toimekas. Õhtuks olid juba plaanid tehtud ning sama ruttu oli päikesevarjutuse mõte peast läinud.

Õhtul oli olukord hoopis midagi muud. Kusjuures veel täiesti spontaanselt. Külas olles rääkisime küll varjutusest, kuid ei pööranud kellale tähelepanu. Ühel hetkel siiski vaatasime kella ja avastasime, et õhtu on juba päris hiline – aeg oli hakata koju sõitma.

Õue minnes jäi pilk päikesele – see oli uskumatult ere. Ja siis tuli meelde – oota, täna on ju päikesearjutus! Püüdsime seda vaadelda ja wow – oma silmaga sellist nähtust kogeda oli ikka väga kihvt.

Püüdsime varjutust ka pildile saada, aga esialgu tundus see üsna lootusetu ettevõtmisena. Lõpuks panime telefoni kaamera ette päikeseprillid ja siis õnnestus isegi midagi jäädvustada, kuigi kvaliteet on alla igasusgust arvestust. 🫣

Nii me siis seisime ja vaatasime, kuniks pilved kogu vaatemängu ära rikkusid. Niisiis said tehtud viimased kallistused ja algas sõit tagasi koju.

Kas sina nägid kolmapäeval päikesevarjutust? Kas sul õnnestus see ka pildile püüda? Kui jah, siis jaga oma pilti kommentaaris – tahaksin väga näga, milline vaade sulle avanes. 🌒

Kuvatõmmis. Maalehe veebist sai päikesevarjutust laivis vaadelda.

Ja tegelkult tasub augustis üldse pilku tavalisest sagedamini taevasse tõsta. Praegu on ka peresiitide aeg. Kõige intensiivsem oli meteoorisadu 12.-13. augustil, kuid langevaid tähti võib veel praegugi märgata. Lisaks on algamas ka virmaliste hooaeg. Nii et mine tea, mida järgmine õhtu taevas näha võib. 😊

Paus blogimises, muutused elus - taas kirjutamas.

Minu viimane postitus siin blogis oli 2022. aastal – uuh, kas pole mitte ammu? See on ju lausa neli aastat tagasi. Nelja aastaga võib juhtuda nii mõndagi – andsin välja ema oodud väikese märkmiku, alustasin elu ettevõtjane ning liikusin Naiskodukaitsest Kaitseliitu. Lisaks veel lugematud lapse trennid ja võistlused.

Aga tegelikult avastasin veel ühe asja – nimelt olen siin niisama mulli ajanud, jaganud pilte oma köögipoole tegemistest jne, kuid iseendast ma ei olegi rääkinud. Parandan vea!

Minu nimi on Merly Rosenberg – olen naine, ema ettevõtja, turavatöötaja, kaitseliitlane ja OPEROGi liige. Lisaks olen koeraomanik ja virmaliste kütt. Mulle meeldib aktiivselt liikuda nii oma kahe veidi hullu huskyga kui ka ilma – üksi või koos kaaslasega. Ja kui nimekiri veel piisavalt pikka ei olnud, siis olen ka geopeitur. Kui sellestki veel vähe on, siis seal aastal leidsin veel ühe mõnusa tegevuse –padeli.

Väga paljud küsivad, kuidas ma seda kõike jõuan? Tegelikult kõike ei jõuagi – igal asjal ja tegevusel on oma aeg ja koht. Kõike seda erinevatele hetkedele jaotades on elu lihtsalt palju värvilisem ja huvitavam.

Vot, ja just nii värviline see ongi! Kas pole mitte äge? Mina olen oma valikutega väga rahul ja õnnelik – ja tegelikult ega see teisiti olla ei saagi. Kui ma ise oma valikute ja tegemistega rahul ei ole, kes siis veel saab olla?

Öeldakse ka ju, et esmalt armasta iseennast ning siis armastavad ka teised sind. Aamen, ütlen ma selle peale! 🙏

On neid, kes teavad, ja on neid, kes näevad – kunagi ma tegelikult vihkasin kirjutamist. Ma ei ole ennast kunagi pidanud nii andekska, et kirjutada jutte või lugusid. Ilmselgelt ei ole ka mu õigekiri kõige tugevam – koolis nägin kirjutamisega palju vaeva.

Ega see õigekiri praegugi kiita ei ole, kui aja möödudes olen hakanud kirjutamist nautima ning tunnen, et iga kirjatükiga muutun kindlamaks ja paremaks.

Suurem muutus toimus siis, kui alustasin ettevõtlusega. Tahtsin enda ellu midagi huvitavat, aga samas ka piisavalt stabiilset tegevust, mis annaks mulle vabaduse olla oma aja perenaine ja samal ajal ka teenida. Tänaseks olen selle saavutanud ning kirjutamine on üks osa sellest.

Vahel on lausa naljakas mõelda, milliseid pöördeid võib elu teha. Eks iga asi ole millekski hea, iga kogemus õpetab ning elu tuleb elada ja nautida.

Ilmselt olen siin korduvalt lubanud, et nüüd kirjutan nii ja nii tihti ning sellest ja veel sellest... Seekord ma seda ei tee. Jah, ma kirjutan, kuid kui tihti ja täpselt millest, seda ma lubada ei taha. Kindel on aga see, et kirjutan, sest see on üks võimalus ennast arendada.

Sellega seoses olen teile loomuliult tänulik, kui kommenteerite. Nagu öeldakse: kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Kirjutamiseni! Lugemiseni!

Pidustuste nädal

Küpsetamiste ringi alustasin muffinitega, need pidid saama kooli kaasa - kahjuks jäi laps aga haigeks ning saime nendega maiustada hoopiski kodus.

Järgmisena tuli ette võtta suur tort, sest tegelikult oni neljal järjestikusel päeval neli sünnipäevalast. Niis sai igaüks suurest tordist oma osa. Kergematemaatika andis tulemuse, et tegu oli 148. aasta sünnipäevaga 😃

Uus aasta või lihtsalt laiskus?

 Ulme... 🙈 Avasin üle pikaja lehekülje ja avastasin, et viimane postitus on möödunud aasta novembrist. Huvitav, kas täna on tegu uue aastaga või lihtsalt laiskusega. No, mis siin ikka salata - ilmselgelt suur, hiiglama suur laiskus.

Küll on vahepeal olnud palju juhtumisi ja tegemisi. Alustame sellest, et vahepeal katsetasin taaskord leivategu, sain paarkorda teha ning siis läks tuhin uuesti mööda, kuna välja ei tulnud. Nüüd aga ootan huviga uut tuhinat! :)

On olnud imelised jõulud, imeline aastavahetus nign veelgi huvitavam uus aasta. Nagu tüüpiline inimene, siis andsin ka mina endale uusaasta lubadus, eks paista - paljud neid tehtud saab. 😀

Mis siin ikka, muudkui küpsetan ja meisterdan ja käin tööl ja tegelen veel nii mõnegi huvitava asjaga. Kusjuures, praegugi peesitavad muffinid ahjus ning ootavad pruuniks saamist. 

Imelised makroonid - arglikult esimesed

 Oh sa püha sutikas, avastasin, et ei ole ammu, ammu kirjutanud. . .

Mõtlesin, et kuna mu lapsele väga väga meeldivad makroonid ja homme on isadepäev, siis proovin ka ise neid maitsvaid ja mõnusaid maiuseid teha. 😏  Noo, siin ma nüüd siis olen ning mõtlen, et mis valesti läks?? 😣

Imelise retsepti leidsin leheküljelt, kus esmapilgul tundus kõik nii kenasti - samm-sammult lahti seletatud. Oli imelisi väiteid ja komentaarium tundus ka igati asjalik. Kindlasti, see ongi väga hea ja asjalik õpetus ning suuretõenäosusega on error minus.

Minu tulemus on selline 🙈 ning ma ei ole selle üle uhke.

* Tainas ei vajunud ahjuplaadil laiali, jäi täpselt sellesse mõõtu kui ta pritsist lasin.
* Kuid makroonid on väga krobelised:
            + mandlijahu sõelusin hoolega. Esimese hooga võtsin vist isegi liiga
               peenikese sõela, sest sealt ei tulnud praktiliselt midagi läbi.
               Siis võtsin juba vähe suuremaga avaga sõela, kuid osa jahust ei tulnud
               sealtki läbi. Siit ka küsimus, milline oleks kõige ideaalsem sõel
               makroonitainasse jahu sõelumiseks?
           + enne akroonide seisma jätmist koputasin ahjuplaati vastu lauda ca 4-5 korda.
           ?  mandlijahu - kas on soovitust, milline see olema peaks?
* Õnneks maroonid pealt lõhki ei küpsenud, kuid neil EI TEKKINUD JALGU! 🙉 

Oeh, need lähevad küll aiataha 😔 aga õnneks saab järgmisel korral juba uuesti proovida ning siis loodetavasti juba paremini.